Mahekartuli kasvatamine nõuab hoolikat tähelepanu mulla ettevalmistamisele, varakult tootvate haiguskindlate kartulisortide valimisele ja heade kultuuritavade järgimisele ning looduslike väetiste, külvikordade, reakatete ja vajadusel orgaaniliste pestitsiidide ettevaatlikule kasutamisele.
Järgmisena
Pärandkartulit on aastast aastasse aastakümnete jooksul edasi antud ning need pakuvad ainulaadseid vorme, värve ja toiduvalmistamise omadusi, mida tasub koduaias proovida.
Sinine kartul ei ole lihtsalt kasvatamise lõbus, toiduvalmistamiseks huvitava värviga, vaid sageli ka peene maitsega ning antioksüdantide sisaldus väga kõrge, mistõttu on see eriti toitev.
Sõrmekartulit kasvatatakse küpsuseni nagu enamikku teisi kartuleid, kuid see pärineb spetsiaalsest sordist, mis toodab teadaolevalt ebatavalisi mugulaid, mis on kujult sarnased sõrmedega.
Russeti kartulid on klassikalised suured, pruunid tükeldatud või praetud kartulid - suured, ühtsed ja töökindlad koduaia tootjad.
Mis on lillad kartulid? Need on sügava lillaka naha ja viljalihaga looduslikud sordid, milles on palju antioksüdante, mis muudab nende söömise eriti tervislikuks.
Punased kartulid on üldiselt kergesti kasvatatavad õhukeste, söödavate punaste kestade ja valge viljalihaga väikesed kartulid, mida kasutatakse kõige sagedamini keetmiseks ja aurutamiseks.
Paljud aednikud koristavad hooaja alguses mõned väikesed, ebaküpsed kartulimugulad, sest need on eriti pehmed ja magusad.
Albert Bartletti ettevõtte toodetud kukekartulid on populaarne, kuid patenteeritud punase koorega kollase viljalihaga kartul, mida Ameerika koduaednikud praegu seaduslikult kasvatamiseks ei saa.
Kergesti kasvatatavad kollased lihakartulid on natuke magusamad ja sisaldavad rohkem antioksüdante kui Ameerika populaarsemad valged lihakartulid.
Vahakartulid võivad olla mis tahes kuju, suuruse või värvusega, kuid neil on enamasti suhteliselt vähe tärklist, mistõttu nad säilitavad keetmisel kuju, mis muudab need ideaalseks keetmiseks ja tükeldamiseks, mitte pudistamiseks ega küpsetamiseks.